Enne oli praeguse Helme Valgjärve või Koorküla järve asemel tore loss. Sääl elas üks rikas herra oma õega, kelle südames keelatud armastus õe vasta põlema süttis. Hää maksu eest oli preester valmis neid paari panema. Siiski ei julenud ta üsna omast pääst neid mitte laulatada, vaid käskis paavsti käest luba küsida. Noor mõisnik läkitas paavstile suured kingitused ja sai luba. Ilma aja viitmata saatis ta nüüd ümberkaudustele mõisnikkudele sõnumid ja palus neid pulma. Niisama kutsus peigmees talurahvagi noori mehi ja neiusid kokku, kellele ta lossi õue pääle toreda söömaaja tahtis anda. Kui need pulmapäeval pulma tahtsivad minna, tuli neile lossi mäel hall vanamees vasta, kes neid koju tagasi käskis minna. Vanamehe nägu oli nii tõsine, et keegi vasta ei julenud panna, vaid igaüks kärmesti ümber pööris.
   Saksu sellevasta kogus pulmatuba otsani täis. Kui preester laulatust pidi alustama, astus peigmehe onu peigmehe ette ja manitses teda südamest, et ta õde enesega mitte laulatada et laseks. Peigmees naeris aga onu manitsuse üle ja ütles enesel paavsti loa taskus olevat. Nähes, et peigmees oma ettevõtte sisse kindlaks jääb, hüüdis onu: "Et võtke siis hukatust vasta, kes teie hukatust otsite!" Seda üteldes ruttas ta õue, hüppas hobuse selga ja kihutas oma teed.
   Kui onu teisel päeval pulmamajasse tagasi läks, ei näinud ta enam kusagil mäge, kelle otsas tore loss seisis. Mäe ja lossi asemel laenetas temale suur järv vasta, kelle põhjast aga veel sügavast vee sest lossi torni otsad paistsivad. Loss oli maa põhja vajunud ja tema asemele järv astunud. Järv ise kannab sest saadik Valgjärv ehk Koorküla järve nime.

Источник: http://www.logoslibrary.eu