Helme kihelkonnas seisab väike Tõrva alev, millest suur maantee Tartu läheb. Kui seda teed mööda alevikust tulema hakkad, siis jõuad umbes pool versta alevikust eemal ühte väikesesse orgu, mis nagu suur vagu pisukese pahemat kätt teest kaunis kaugel oleva umbjärvekese kaldalt pääle hakkab, teest risti üle läheb ja paremat kätt teed kaunis laiaks lagendikuks laotab, mitte pind rabane soo on mis enne pisukeste kidurate männidega kaetud oli; nüüd aga tasaseks, kraavidega kuivatatud heinamaaks on tehtud.
   Rahvas räägib, et Tõrvast maanteed mööda Tartu poole tulles pahemat kätt seisev järv enne paremal pool teed on seisnud. - Järv olnud ilus; kõrge kallastega, selge läbi paistva karastava veega, mis õhtutel looja mineva päikese kiirdest kullatud kui hõbedane peegel läikinud, mis ime luuleliselt ja uimastavalt iga kaldal käia pääle mõjunud ja tema hingesse oma iluga nagu joovastust valanud, mis teda otsakui vaimude valda viinud. Täis iludust ja luulelist mõju seisnud väike järveke kesk vilja rikkaid põldusi ja õitsvaid aasasid. - Rahvas pidanud järve pühaks ja hoidnud teda kõige sugustest roojastusest ja mustusest puhtaks. Tunnid läinud, päevad sõudnud ja aastad jõudnud ajamerde. Järvekese kaldale asunud uued elanikud, kes järve ilust ega puhtusest suurt pole hoolinud, vaid järve lainetesse, tema veterüppe mitmesugust pahma ja mustust visanud. Selle üle pahandanud aga järves elutsev veevaim ennast ära, et ta nõuks võtnud oma valitsuse valda, järve, vilja rikaste põldude vahelt ära raba soosse viia ja järve vett mustaks, sopaseks ja inimestele kõlbmataks muuta.
   Ühel ilusal suvisel päeval tõusnud järvest suur must härg üles ja sammunud otsekohe õhtu poole, tema taga aga voolanud kohinal järve vesi. Härja tee käinud aga otse kohe seda kohta mööda, kus nüüd org on, mis Tõrva alevist Tartu poole minevast maanteest üle käib ja mida järve vesi olla uhtunud.
   Kui härg sinna kohta jõudnud, kus praegu järv seisab, kus siis aga soo olnud, jäänud ta seisma, kaapinud maa sisse jalgadega suure augu ja kadunud sinna sisse; järve vesi katnud aga sood ja kohta, kuhu härg kadunud, ja sünnitanud nõnda ümarguse umbjärve, mis praegugi alles on. Järv on hästi sügav, pehme madala kallastega, mis aga põhja poolt küljest, umbes sada sammu järve äärest eemal; järsku kõrgeks tõusevad. Lõuna ja lõunaõhtu poolt küljest piirab järve kaldaid paks kuuse ja männi mets sisse. Tühjaks jäänud järve täitnud kevadel kõrgelt kaldadelt alla voolaja vesi ühes enesega toodud prahiga ja liivaga, nõnda, et see koht aja jooksul sooks muutis.
   Paul Madisson Helmest.

Источник: http://www.logoslibrary.eu