Üks Rõngu ja Rannu herra olivad väga suured sõbrad. Üks et teinud midagi ilma teiseta. Alati olivad nad ühe teisega koos. Viimaks tõusis nende vahel ometi tüli. Rõngu herra sõidab Rannu, teeb laheda ja maheda näo, nagu ei oleks midagi juhtunud, kutsub koju minnes Rannu herra poja enese juurde võõraks ja käsib Rannu herrat kolme päeva pärast poja järele tulla.
   Rõngu jõudes laseb aga Rõngu herra koka Rannu herra poja sedamaid kinni võtta, poisil pää otsast ära raiuda ja siis keldrisse viia. Kui isa kolme päeva pärast poja järele tuleb, palub Rõngu herra Rannu herra enese juurde lõunele. Lõune roaks laseb Rõngu herra koka tapetud poisi liha küpsetada ja siis söömalaual võõrale anda, enesele aga looma liha ette panna. Kui Rannu herra söönud, küsis Rõngu herra, kas ta teada, kelle liha ta söönud. Ja kui Rannu herra ei ütle teadvat, laseb Rõngu herra toapoisi Rannu herra poja pää kausiga lauale tuua ja isa ette panna. Hirmuga kargab see laua äärest püsti ja tõmmab mõõga kätte. Verine võitlemine algab. Viimaks peab Rannu herra ometi põgenema ja kodu parajat aega ootama, kuda kurja kätte tasuda.
   Seesama Rõngu herra oli väga rikas. Tema proua ajas ütlemata uhkust ja toredust taga. Oma ainukesele tütrele laskis ta iga päev kakskümmend rätseppa kleitisid teha. Ja viimaks ei olnud sest veel küll; Saksamaalt tellis ta abilise juurde. Vanasarvik ilmus ise ühe Saksamaa rätsepa näol. Nüüd tehti tütrele sarviku abiga niisugune kleit, mille sarnast teist kusagil pool maailmas ei olnud. Kõik rahvas rääkis sest toredast kleidist. Kui kleit viimaks täiesti valmis sai, hüppas vanapagan ühe jala päält teise ja naeris ise valjuste.
   Sest saadik kadus õnn Rõngu lossist. Rannu herra tungis ühel öösel Rõngu ja purustas lossi ära. Proua pääsis põgenema, aga kõik ta vara oli otsas; ta pidi viimaks Haapsalus nälja surma surema.

Источник: http://www.logoslibrary.eu