Muiste ei ole Õisus järve olnud, vaid olla hiljem alles Tallinnamaalt Õisu mõisast sinna toodud. Ühel päeval tuli põhja poolt suur must pilv kui kott, mis kõik Õisu järve vee enese sisse võttis. Pilve ees jooksis suur must härg vihaselt möirates ja pilve sees üleval lendas üks vana mees, kes ühte lugu suure tuhinaga hüüdis! "Järi Õisu! Järi Kariste!" - Kui härg sinna kohta oli saanud, kus praegu Viljandi Loodi kõrts seisab, viskas ta vihaselt oma sarve maa sisse ja kaapis korra jalaga, kust kaks suurt ja sügavat auku järele jäivad, mida iga Viljandi poolt tuleja paremat kätt Loodi kõrtsi ees tee kõrval praegu võib näha. Kui pilv sinna paika jõudis, kus Õisu järv ja mõis seisab, olivad inimesed parajasti heina tegemas, kes, kui nad nägivad, et nii suur must pilv tuli, veel rutuga oma heinu kokku püüdsivad panna. Kui pilv nende pää kohta sai, sadas säält seest maha esmalt suur puupääga nuga ja pärast müdinal ja madinal kõiksugusid kalu ja viimaks vihma kui oavarrest. Heinalised põgenesivad ruttu alt ära, aga üks noorik, kes oma helmed heina sao pääle oli jätnud, tahtis neid veel ära võtta, aga juba hilja: äkisti langesivad järve vood tema pääle ja matsivad teda eneste alla. Sest saadik on Õisu järves näkk, kes iga aasta ühe inimese hinge enesele pärib, ja upub siis ka praegu Õisu järve enamisti iga aasta ikka üks inimene. Nõnda on järv Õisu saanud. - Nõndasama on järv Karistesse tulnud, muud kui et sinna keegi alla ei jäänud ja siis sääl sees ka mitte näkki ei ole.

Источник: http://www.logoslibrary.eu