Suure katku ajal suri nii palju inimesi, et Lääne maale Hanila ja Karuse kihelkonda kumbagisse aga üks mees järele jäi; esimene Karuse kihelkonda Nihatu valda Kamsa peresse ja teine Hanila kihelkonda Virtsu valda Kelle peresse. Katku kadumise järele hakkas Kelle mees suurt rikkust koguma. Et majad inimestest igal pool tühjad olivad, käis ta kõik talud läbi ja võttis kaasa, mida kaasa sündis võtta. Pärijat järele jäänud varandusel ju ei olnud. Nii korjates sai ta pea paari vaka täit kulda kokku. Hõbedat selle vasta kogus ta terve tündri täie; vaske võttis ta mõne korra küll ka kaasa, aga pidas nii halvaks, et teda mõõtmise väärt ei arvanud olevat.
   Nii palju rikkust kui mees nüüd ka kokku pannud, ei olnud ta selle juures ometi mitte õnnelik. Tema oli üksi ja tundis igavust. Temal puudus lahke abikaasa, kes temale seltsiks oleks olnud. Aga kust seda võtta? Katk oli kõik hauda kannud; ligidal ega kaugel ei puutunud mehele inimese hingegi silma. Viimaks võttis mees nõuuks Saaremaale vaatama minna, kas seal ehk õnn teda ei avitaks. Ilma pikema mõtlemiseta istus ta venesse, võttis aerud kätte ja hakkas üle väina Muhumaa poole sõudma. Siit lootis ta vististi leidvat, mida ta nii südamest ihaldas.
   Risti ja rästi rändas mees Muhumaa läbi, aga kusagil ei näinud ta inimese hinge. Katk oli siin niisama kõik maha murdnud nagu suurel maalgi. Üksnes järele jäänud loomad vahtisivad talle siit ja säält vasta ja panivad imeks, et hulga aja pärast inimest nägivad.
   Muhu maalt pööris mees sammud Saaremaa poole. Aga siingi ei olnud mehel paremat õnne. Ehk ta küll saare põigiti ja pikuti läbi kõndis, silmas tema siiski kõigis paigus surma laastavat tööd; haua vaikus valitses igal pool.
   Nüüd läks mehe meel koguni kurvaks. Lugu näitas, nagu oleks tema aina üksi maailma järele jäänud. Niisugune üksik elu ei maksnud tema meelest aga midagi. Ta arvas paremaks surra kui nõnda üksikult elada. Enne kui ta aga õieti surma pääle hakkas mõtlema, tahtis ta veel viimast katset teha ja Hiiumaale vaatama minna.
   Raske südamega sõudis ta üle Sõela väina. Ei tal olnud enam palju lootust üle jäänud. Ja tõesti rändas ta siingi kaks päeva ilma asjata ühest paigast teisi. Kuid kolmandamal päeval sai talle korraga ootamata rõõm osaks. Rõige kiriku lähedale jõudes nägi ta viimaks inimese ja see oli - nägus neiu, kes karja kurva meelega hoidis. Rohkesti rõõmustasivad endid mõlemad, sest üks kui teine oli juba arvanud, et ta ainuke inimene maailmas.
   Enne veel kui ise aru saivad, olivad mõlemad suureks sõbraks saanud istusivad lootsikusse ja sõudsivad mehe koju Virtsu randa. Mees võttis tüdruku enesele naeseks ja hakkas tema abiga talu tallitama. Aega mööda sündis neile seitse poega. Kui need mehe päevade sisse astusivad, asutas neist igamees vanemate varandusega enesele uue koha. Nii sündsivad Virtsus Kelle küla kuus talu kohta.
   Kõige nooremal pojal Jaagupil ei olnud aga himu põllumeheks hakata. Ta laskis isa enesele oma jao pärandust kätte anda ja läks siis Pärnusse, kus ta kauplemist alustas. Et tal kauplemises rohkesti õnne ja osavust oli, käis tema käsi väga hästi, nii et ta viimaks koguni kauba kontori asutas. Vennad aitasivad teda oma varaga, mida nad kõik tema kätte usaldasivad. Ometi ei tahtnud nad kellegille oma vara suurust teada anda; sellepärast ei lasknud nad oma raha mitte üles kirjutada, vaid tegivad maha, et see kõik jäädavalt venna kätte pidi jääma, neile aga see eest nii palju kaupa venna kontorist antama kui nad iganes tarvitasivad. Uuele kontorile andis rahvas aega mööda "Jaki" nime, sest et asutaja iga korra, kui pea soe otsas, ühe jala päält teise peale hüppas ja ise sääl juures õiskas: "Õissa Jak! Õissa Jak!"

Источник: http://www.logoslibrary.eu